Down with my bike

Tegin täna rattaga eriti nömeda kukkumise. Seekordne uudistusretk pidi mind viima Ruissalo kanti aga otsustasin teepeal läbi astuda ka hullumajast- igavane suur lahmakas maad mäe otsas, kesklinna piirkonnas. Noh midagi pönevat ma seal ei leidnud, kuna hulle hoiti kiivalt aedadae ja väravate taga.
Mäkke läks siksaktee, alla otsustasin ma söita otse. Paraku olid tee ääres kraavid, mida ylevalt tulles ei näinud. Kui märkasin, siis ei teinud ma ka mitte midagi kasulikku, lihtsalt söitsin esimese rattaga kraavi ja lendasin käed ees tee peale. Kriimustusi sain igale poole, aga pöhilöögi vöttis vasaku käe peaopesa. Tundub, et preaguseks on kogu immuunsysteem yles ärritatud ja önnetu peopesa ei lase end kuidagi unustada.
Oleks pidanud kylje ette keerama vöi litsalt kylje maha panema enne kraavi. Kunagi, kui jälle normis olen, teen selle söidu uuesti ja harjutan end möistlikumalt reageerima. Piinlik kohe.