Music from iPod

iPod is one of the best players, but it has its annoying limitations, the biggest one being the disability to get music from iPod to your PC. I recently found a nice freeware program to do it. Sharepod is a lightweight music management program which allows you to copy music and videos between your iPod and computers without even having to install it on the computer. Just make sure that you have the Microsoft .NET Framework 2.0. in your computer.

Works great! Many thanks to the developer Jeff!

Hea Soome Halb Soome

Võtsin hiljuti osa mitmest kultuuriüritusest, mis mind kõik omamoodi liigutasid.
Kõigepealt "Köydet Irti" Turun ammattikorkeakoulu Taideakatemia tudengite lõputööd, milleks olid modernesed vabatantsud kolmel päeval (muuseas, seal esinesid ka kaks eestlast). Ma pole ammu midagi nii ilusta näinud. Iga tants oli teisest täiesti erinev nii stiililt, sisult kui ka kasutatud vahendite poolest. Mulle meeldib vabatants, kuna ta pakub palju rohkem võimalusi enda väljendamiseks (ja vaataja üllatamiseks) kui näiteks ballett või mis iganes teine raamitum tantsustiil. Ühe tantsu ajal avastasin, et olin kätega katnud oma näo- kõik oli nii ilus, et hakka või nutma. Läksin aeglaselt läbi paduvihma koju, tõmbasion endale ühe etendusel kõlanud laulu (Nouvelle Vague- In a manner of speaking) ja õppisin seda mängima. See oli hea emotsioon.

Turku kunstimuuseumis on terve suve üleval valik Harro Koskineni kunsti. Käisin näituse avamisel ja nägin ka meest eenast- muhe ja sümpaatne vana. Minu jaoks põnevaim osa tema kunstist olid 60-70 aastate sotsiaalkriitilised tööd, mille pärast ta sai toona ka pühaduseteotuse eest trahvi. Neis töödest õhkub "vana aja poppi", ennekuulmatut julgust ning jultumust. Harro hilisema aja veidi taltunumad teosed on samuti hämmastavad ja mitmekesised. Igati huvitav näitus, soovitan soojalt!

Aboa Vetus & Ars Nova saalis toimus modernmuusika esitlus "Instant Emotions". Ütlen kohe ära, et tegu oli minu Soome halvima kunstielamusega, kuid samas väga huvitava elamusega. Esimene esinejate grupp hõõrus, koputas, kraapis ja triikis erinevaid mänguasju, tarbeesemeid, puutükke, prügi mikrofoni ees. Lõpuks võeti kätte kitarr, aga ainult selleks, et selle keeli kraanikausi sulguri ketiga peksta. Tulin sealt tulema, võtsin baarist ühe kohvi ja jäin ootama järgmise esineja ettekannet. Tundsin teda- tore mees, kitarriõpetaja Hispaaniast, selgelt hea mängija. Meie pilgud kohtusid ja ma näitasin talle läbi ooteruumi klaasi käega "pea maha" märki. Tema ettekande ajaks sättisin end taas esiritta. Mees võtts pilli kätte, silmitses seda hellelt ja... hakkas seda siis samamoodi koputama, patsutama, venitama ning sellesse puhuma. Tuli välja, et ka tema oli sellise muusikastiili fänn ning ta esitas mingit kuulsat teost- luges seda väga hoolikalt noodist (ma oleks tahtnud noodikirja näha). Ma olin petetud aga ma ei saanud enam lahkuda. Publik mu taga ja mu ümber lihtsalt hullus oma austusavaldustes, vaimustushüüetes ja pikkades aplausides. Ma ei saanud aru kuhu ma olen sattunud. Tegelikult ma jumaldan selliseid veidraid situatsioone, mis läbi psühholoogilise ja sotsiaalse surve annavad sulle võimaluse end enda jaoks identifitseerida, kehtestada, analüüsida... Ma hakkasin naeratama, peaaegu naerma ja nautisin kontserti väga, aga täiesti teiselt tasandilt.
Jajah, kunst on kõikjal, kuid minu jaoks peab ta olema midagi professionaaset, originaalset, asendamatut, emotsionaalset.

Minu viimane kultuurielamus leidis aset eile öösel kui Börsi klubis käisin. Kohtusin seal õnnetute inimestega kes olid oma mineviku ohvrid- ja kogesin taas seda Soome vaikimise taaka, kus alkoholism, perevägivald, aastataepikkune kannatamine ja enesealandamine ning veel sada masendavat asja nende õnnetus elus vallandub lõpuks liigse alkoholi mõjul ülekeenud emotsioondena sügavast masenusest ja agressiivsusest kuni eufooria ja ülemängitud seksapiilsuseni välja. See on hirmutav ja kurb. See on huvitav ja õpetlik. Kes sekkub, saab enamsti karistada. Niisiis jälle üks selline situatsioon, milles erinevad emotsioonid: ehmatus, kaastunne ja huvi sind erinevas suunas kisuvad ja sulle sinust endast räägivad. Aitasin üht õnnetut, kes oleks täna öösel väljas maganud, viisin ta ühika kööki ja andsin talle madratsi. Hommikul, enne kui teised ärkasid ja kui ta oli selgem, viskasin ta viiskalt välja. Viskasin ära ka madratsi ja olin enda peale vihane. Kes sekkub saab karistada. Samas tean, et kui ma poleks teda aidanud, siis oleksin olnud osa sellest ükskõikselt vaikivast süsteemist, mis niisugusi õnnetuid inimesi toodab ning ma poleks tahtnud hommikul peeglisse vaadata.
See ei ole vaid Soome probleem- sama asi ja isegi hullemalt on Eestis. Mis selle vastu teha? Inimesed peavad rohekm organiseeruma, rohkem suhtlema, artutlema, kursis olema, kokku hoidma. Paneelmaja mentaliteedist tuleb üle olla.

Lõpetan positiivse noodiga:
La-mazoor.

Selle kevade kaanepoiss