Jah tõesti, Slovakkia Tatrates murdsin lumelauaga sõites oma rangluu. Midagi erilist selleks vaja polnudki. Lihtsalt üks poolpiruett õhus ja vasema õla peale maandumine. Tagantjärgi vaadates oli see juhtum omamoodi ilus. Mulle meeldivad siirad ja vahetud emotsioonid. Sellistes situatsioonides õpid rohkem tundma nii ennast kui ka sind ümbritsevaid inimesi ja pettuma ei pidanud ma kelleski. Pärast pauku ei jäänud muud üle, tuli tagasi tippu liftide juurde ronida, ühes käes laud ja teine käsi kinnastpidi hambus. Sealt sai liftiga alla esmaabiputki juurde, kus pärast kiiret ülevaatust ja mingit valuvaigistavat süsti tuli oodata kiirabi järele. Haiglas tehti pilt ja pingutati õlad 8-kujulise sidemega taha. Seal õppisin ka esimese slovakkiakeelse sõna "jakuijem"-tänan. Seda sõna läks hiljem palju vaja (elementaarne viisakus ikkagi), kuna Slovakkias räägitakse valdavalt vaid slovakkia, tsehhi ning veidi vene keelt. Naljakas, nii väikse maa (pindalalt sarnane Eestiga, rahvaarvult 5x suurem) elanikud võiksid ju veel keeli osata.
Nüüd on 1-2 kuud kahjuks spordivabad, aga hea uudis on see, et kokku kasvanud rangluu pidavat olema tugevam kui ennem.
0 Comments:
Post a Comment
<< Home