Tähelepanekuid elust enesest: July 2006

Down with my bike

Tegin täna rattaga eriti nömeda kukkumise. Seekordne uudistusretk pidi mind viima Ruissalo kanti aga otsustasin teepeal läbi astuda ka hullumajast- igavane suur lahmakas maad mäe otsas, kesklinna piirkonnas. Noh midagi pönevat ma seal ei leidnud, kuna hulle hoiti kiivalt aedadae ja väravate taga.

Mäkke läks siksaktee, alla otsustasin ma söita otse. Paraku olid tee ääres kraavid, mida ylevalt tulles ei näinud. Kui märkasin, siis ei teinud ma ka mitte midagi kasulikku, lihtsalt söitsin esimese rattaga kraavi ja lendasin käed ees tee peale. Kriimustusi sain igale poole, aga pöhilöögi vöttis vasaku käe peaopesa. Tundub, et preaguseks on kogu immuunsysteem yles ärritatud ja önnetu peopesa ei lase end kuidagi unustada.
Oleks pidanud kylje ette keerama vöi litsalt kylje maha panema enne kraavi. Kunagi, kui jälle normis olen, teen selle söidu uuesti ja harjutan end möistlikumalt reageerima. Piinlik kohe.

Down by the Laituri

See on iga-aastane muusikafestival, mis toimub Turku sydalinnas, jöe ääres (http://www.dbtl.fi/) Publikut on sellel ajal linnas meeletult. Enamus istub väljaspool piire ja naudib muusikat ilma maksmata. Paraku tähendab siin Turkus nautimine joomist ja joomine palju joomist ning lällamist.

Esinejaid on siin igat masti ja ma pean paraku tunnistama, et Soome ansamblitest peale Lordi ma kedagi eriti ei teagi. Hiljuti avanes mul aga vöimalus kuulda kuulsa Numminen'i (esines ka festivalil) varasemaid teoseid. Väga julge ja vabameelne tyyp- Soome muusika reformija alates ee... kuuekymnendatest. Tema yks esimestest lugudest oli laulev jutustus söna-sönalt mingist abielumehe öpikust, mis rääkis naise rahuldamisest. Sellel ajal oli see muidugi sensatsioon. Meelde jäi ka yhe eriti romantilise Itaalia armastuslaulu nii jöhker parodeering, et ma ei suutnud lihsalt naeru tagasi hoida. Praegu kirjutab ta muuhulgas ka raamatuid.

Jeesuse Festival

Sattusin hiljuti Jeesuse Festivalile. Suure riidest telgi uks oli kutsuvalt lahti ja emotsionaalne jutukömin tekitas huvi. Esimene asi, mis ma sisenedes märkasin, oli suur turvameeste kontsentratsioon. Kuna nad kandsid neoonkollaseid vaste, siis torkas see eriti silma.

Kiriku uks on avatud ja kuulutuse kylge on ahledatud minu ratas.

Laval oli ansambel ja nende eest yks täisti must mees, kes rääkis väga inspireerivalt JesusAllMighty'st ja päevast mil köik muutub (ehk siis sellestsamast päevast). Pean tunnistama, et tegu oli parima myygimehega, keda olen näinud. Tema tekst sai tölgitud Soome keelde ja ka see esitati väga meisterlikult.

Platseebomees ja tema tölk, tagaplaanil koor ja esiplaanil andunud Soome publik.

Alati vaoshoitud Turku publik sulas. Alguses tösteti usu kinnituseks arglikult yks käsi, siis julgeti juba pysti töusta ja löpuks trygiti kutsumise peale juba jumala palge ehk lava ette, käed taevasse sirutatult. Publikut oli siin igat masti- noortest vanadeni, pinstaklipslastest dressinimesteni- köik nad tundsid, et vajavad jumalalt midagi.

Tehnikaga polnud kokku hoitud. See on videopult.

Siis luges jumalakuulutaja kolmeni- see oli hetk, mil inimesed pidid vabanema oma muredest ja saama jumalliku önne osaliseks. Kui see suur syndmus juhtus hyydis oraakel ekstaasis rahvale: “Receive! Receive! Receive! Receive! Receive! Receive! Receive!” ja tölk pahvatas omalt poolt vahele: ”Ota vastuu! Ota vastuu! Ota vastuu!” igas vöimalikus intonatsioonis. Algas muusika, see kruvis end iga refrääniga vöimsamaks. Ja siis see juhtus: USA-st päris must mees hakkas midagi pomisedes inimesi puudutama ja see kelle laubale ta pani oma käe- see langes pörandale.

Esiplaanil toibuv memmeke ja tema taga näete toimumas "ime". Öudne vaatepilt tegelikult.

Nyyd sain ma aru nii paljude turvameeste vajalkkusest- nende ylesanne oli pyyda langevaid inimesi- ja tööd ei olnud vähe. Muusika läks valjemaks, lisandusid trummid, seina peal jooksid sönad mida kaasa laulda, inimesed läksid yha enam ekstaasi, toimus täielk massipsyhoos ... mina seisin kogu selle möllu keskel, naeratasin ja tegin pilte. Löpuks ei suutnud ma ahvatlusle vastu panna ja sättsin ka ennast hardalt ritta, jumalkku kätt tyundma. Käsi tuli aga, nagu kartsin, mitte midagi ma ei tundnud. Nyyd on see siis vähemalt selge. Selle mehe näol oli tegu tööriistaga, mida kasutades (ehk siis uskudes) vöib leida endas rahu. Kuna nad end minu arvates ei myynud, siis panin platseebomehele ja kogu yritusele positiivse hinnangu- tore ju, kui inimestele head meelt tehakse. Kukkumise kohta niipalju, et kui sulle pannakse käsi laubale ja töugatakse, siis kiiresti tagasi astumata kukuvadki köik.

Jesus Festival in a nutshell.

Arhitektuuriline vallatus

Turkust edelasse suunduval, arhipelaagi maantee (nr. 1821) ääres asub Pyhän Henrikin Ekumeeninen Taidekappeli. Tegu on nn. mittereligioosse kirikuga vöi öigemini kristlike religioonide kööstööga, mis ei kuuluta jumalasöna ja mille eesmärgiks on lihtsalt pakkuda inimestele rahu- väehamlt nii mulle öeldi. Tegu on töelise arhitektuurilise vallatusega, mis meenutab natuke paati vöi siis suurt, ebaproportsionaalset telki. Kylje pealt vaadates tundub see telk päris lahamaks, otstest vaadatuna aga öige väike ja kitsas. Pealt on see ehitis kaetud metallplaatidega, seest vaatab vastu aga ainult puit. Hoone on näiliselt lihtne, hubane ja ymbritseva loodusega ilusti harmoonias. Sees valitseb stiilne minimalism ja lihtsus. Pöhimötteliselt olen ma uuskirikute vastu, aga seda rajatist kirikuks lugeda ei saa. Selle kunstiteose, elluviidud julge möttelennu, vaatamisväärsuse otsa sattusin ma täiesti juhuslikult, kuid soovitan köigil sinna täiesti teadlikult minna- asi on seda väärt.